Tere tulemast
Saku Gümnaasiumi vilistlaskogu kodulehele!

“Eredalt on meeles uue kooli suurte klaasidega valgusküllase juurdeehituse valmimine. Täna on see väikese raudteeäärse kooli osa endiselt olemas, kuid nüüd tundub ta kuidagi väike ja pimedapoolne. Olime siis kolmandas klassis ja tegemist oli märgilise sündmusega. Kool tundus tohutult suur, modernne ja valgusküllane oma suurte klasside ja laiade koridoridega. Muutus kohe ka igapäevane elu – lapsed hakkasid palju rohkem majas sees jooksma ja kõiksugu mänge mängima. Ja nii juhtuski juba kooliaasta alguses, et meie klassi Tootsi-tüüpi poiss Jaak jooksis peaga läbi klaasist trepikoja ukse ja see pudenes pauguga kogu koolipere nähes tuhandeks killuks. Peagi jooksid kohale ka kõik õpetajad ja direktor. Kohale kutsuti ka kooli kõrval asuvast ambulantsist arst, kes vaatas poisi läbi ja tunnistas ta terveks ilma ühegi olulise kriimuta.”

“Minu kooliaeg algas Artur Vaderi nimelises Saku Keskkoolis aastal 1977, kui tulin siia 3.a klassi. Mu vanemad kolisid Sakku Lõuna-Eestist, kohast nimega Puka. Esimesed mälestused koolist seonduvadki sellega, et uutele koolikaaslastele tegi palju nalja, et ma tulen Pukast, sest niimoodi – puka – hüüti Sakus puhkpiirlaste. Lisaks olid minu keelepruugis mõned sõnad, mida Põhja-Eestis ei kasutatud, näiteks „see, selle, seda“ asemel ütlesin „too, tolle, toda“. Jälle põhjus minu kulul nalja saada.

Parim asi minu elus, mille sain kaasa Saku koolist, on sõbrad kogu eluks. Sõpradega, kellega käisime koos jalgratta- ja suusamatkadel kooliajal, käime suviti koos matkadel siiani, ligi 40 aastat hiljem. Klassivennad, kellega koos sai saladusi sosistatud, kooris lauldud, trennis käidud ja igasugu lolli-pulli tehtud, on sama vahvad kaaslased praegugi. See on kogukondlik kaasa saadud sotsiaalne kapital – turvavõrgustik, mis ei kao. Selle poolega koolielust on mul tõesti vedanud!

Püüdsin meenutada midagi ka tundide ja õppimise kohta. Kuna kirjutan seda jutukest ajal, mil Ukrainas on kuu aega kestnud sõda Venemaaga, siis meenub, et meil oli tunniplaanis sõjaline algõpetus. Muidugi oli seal palju mõttetusi, näiteks nõukogude propaganda ja rivimarsš. Aga oli ka tsiviilkaitse, kus harjutasime varjendisse peitumist, kalašnikovi automaadi kokku-lahti panemist ning käisime lasketiirus täpsust laskmas. Siiani arvasin, et see oli koolitundidest eluks kõige ebavajalikum osa, kuid nüüd ei olegi enam selles nii kindel…”

“Mina õppisin suure osa oma Saku kooliajast Artur Vaderi nimelises Saku Keskkoolis. Alustasin 1982. aastal ja lõpetasin 1994. aastal ning lõpetasin tõesti juba Saku Gümnaasiumi ilma igasugu Vaderita. Ere mälestus pärineb kuskilt põhikoolipäevilt, mil meie kooli oli palgatud täiesti uus tegelane – psühholoog Sinne Naruskberg. Sinnest sai gümnaasiumiajal ka minu klassijuhataja, kuid põhikooliõpilasena ma seda ei teadnud. Psühholoog oli igal juhul kutsutud klassijuhatajatundi mingit väga olulist teemat käsitlema ja ma olen napilt kindel, et talle oli antud selgitada, kuidas tüdrukutest saavad naised ja poistest mehed. Uus inimene, klassijuhatajatund, puberteet ja ilmselt oivaline teema tingisid selle, et meie suurepärane kollektiiv (vähemalt selle mehepoole mingit osa) avaldas kõigiti vastuseisu teema sisulisele käsitlemisele. Mingil hetkel tuli minu kord seda vastuseisu võimendada ja toetada. Ma ei mäleta, millise konkreetse mõttetuse ma lendu lasin, kuid Sinne ülikiiret vastust mäletan siiani: „Sina teed seda ainult selleks, et nendele eelmistele sõnavõtjatele meeldida ja kampa kuuluda. Sa ju ei mõtle nii!“ Minus tõusis muidugi kohe tuhat kaitsereaktsiooni, sest mis mõttes ma ei mõtle nii ja kust tema teab, miks ma midagi teen. Kuid ilmselt oli see üks esimesi hetki elus, millest alates ma hakkasin oma käitumisele teadlikult põhjuseid külge panema. Hakkasin küsima endalt, miks ma just üht- või teistmoodi suhtun asjadesse või miks ma eelistan osaleda või mitte osaleda milleski. Minu sisemine kasvamine selles suunas, et otsused ei oleks teiste arvamuse ja käitumise, vaid minu enda veendumustega põhjendatud, sai algata!

Saku kool suutis nende aastatega mind siluda ja teravamaks teha muidugi tuhandeid kordi, ent küsimise peale tuli nüüd just see lugu meelde…”